All posts by lobsterid

Sihanoukville

Kambodža suurim puhkusekuurort on Sihanoukville. Ilusad rannad, baarid ja palju lõbusaid inimesi. Ja muidugi palju eestlaseid!
Meie ööbisime Serendipity ranna läheduses, kus asub ka eestlaste hotell ja rannabaar. Rand ise ei ole midagi erilist, konid ja prügi liival laiali, palju flaierite jagajaid ja pediküüri pakkujaid.  Hiljem kuulsime, et antud teenusega võib kaasneda ka küüneseen või tühjendatud rahakott.
Järgmisel päeval käisime Otrese rannas, mis on umbes 8 km Serendipitylt. Sõit sinna oli humoorikas, raha kokkuhoiu mõttes võtsime rolleri $3 eest ja rollerijuht, Liisa ja Kristian asususid teele. Iga pöördega liikusime rohkem üksteisele otsa ja tekkis küsimus, kas Kristian püsib ikka peal. Õnneks jõudsime kenasti kohale ning tuli aeg lainetesse joosta!
Sealne rand on palju puhtam nii liiva kui müügimeeste suhtes. Vesi on helesinine ja mõnusalt soe. Lasknud kehal  päikese ja tuule käes puhata, äratas meid reisipakkuja. Kutt tutvustas end kui mr. Mickey,  rääkis väga head inglise keelt ja koukis kotist aina uusi pilte ja lendlehti erinevate saarte ja tegevuste kohta. Samaaegselt tiirutas meie ümber kergelt segane tegelane, kes käsitsi kirjutatud A4 lehti meile ette viskas ja seosetut juttu ajas. Kuid lõpuks otsustasime mr.Mickey käest võtta reisi saartele ja jääda ööks Koh Ta Kievile. Enamasti minnakse suuremale saarele Koh Rongile, kuid olime kuulnud selle ülerahvastatusest ning ka mr. Mickey soovitas eelkõige väiksemat saart. Seal olevat rahulikum ja palju ilusam. Maksime 1/3 raha deposiidiks ja jäime ootama, kas saime tüssu või mitte.
Kõndisime ringi, võtsime baaridest happy hour jooke ja elu oli ilus. Lisaks rannatoolidele leidub seal mugavaid lebotoole, kiikesid ja isegi onne puu otsas. Liisa ilmselgelt tormas kiikuma ning keerutama. Ühel hetkel rõõmsalt keerutates avastas ta enda ees seismas lehma! Ütleme nii, et üllatus ja ehmatus oli sama korralik kui Kristiani naerupahvak antud juhtumile.
Kui päike loojas ja pimedus võttis maad hakkasime otsima transporti koju. Kuidagi olime kokteilidele liialt raha kulutanud, niiet alles oli vaid $1, millega tuk-tuki mehed rahul ei olnud. Peale suuremat kemplemist viskas üks meid siiski koju ära. Juhei!
Õhtul otsustasime minna eestlaste baari ja vaadata, milline siinne ööelu välja näeb. Meie üllatuseks oli kogu baaris olev kontingent eestikeelne ja -meelne, mängis eesti muusika ja kõigil oli lõbus. See oli meie jaoks midagi uut, nii palju eestlaseid ja eesti keelt nagu oleks tagasi kodus. Võtsime ämbri ( u. 1 liiter kokteili, üldiselt rumm-cola) ja uurisime kes-kus-mis teevad või teinud on. Enamasti tullakse siia lihtsalt puhkusele, päikest ja randasid nautima, kuid reisiselle nagu meie naljalt ei leia. Hiljem läks kõrvalbaaris suuremaks peoks ning kolisime sinna üle. Palju rahvast, päevitunud kehad, külmad joogid, vali muusika, hoogsalt tatsuvad tantsuplätud ja möllu jätkub rannabaaris hommikuni.
Järgmisel päeval käisime Victory Beachil kartulisalatit söömas. See rand on vallutatud  meie idanaabrite poolt ning kõikjal sildid kirilitsas ja kostub venekeelset jutuvada. Koht nimega White Rabbit pakub  head kartulisalatit, mitte päris sama mida kodustel sünnipäevadel nosida saab, kuid suhteliselt maitsev.  Üldiselt oli rannasviibijate keskmine vanus 50 ning midagi eriti ilusat seal polnud.
Ootasime põnevusega, kas järgmisele hommikule planeeritud sõit saartele toimub, rannast tellitud reis ei tundunud kõige turvalisem valik. Kuid hommikul kell 8 seisis hosteli ees tuk-tuk mr. Mickeyga ja viis meid Otrese Beachi sadamasse. Saime hommikusöögi rannas, ronisime paati ja minek. Lained olid korralikud ning kõik said rohkem või vähem mereveega piserdatud. Esimeses peatuspaigas saime snorgeldada, mis ei osutunudki kõige meeldivamaks. Näha sai nii mõndagi, kuid soolane merevesi tungis silma ja suhu. Ilmselt oli asi ka meie suhteliselt nullilähedastes oskustes. Järgmisele saarele ehk Bamboo Islandile jõudes saime päevitada, ujuda ja niisama lesida. Kahjuks oli seal kõva tuul ning kogu tegevust väga nautida ei saanud. Õnneks saime seal korraliku lõuna ja peale seda algas meie jaoks sõit Koh Ta Kievile. Vahepeal tekkis paanika, sest paat millega tulime lahkus, kuid meie seljakotid ja muu vara olid ju paadis! Õnneks märkasime, et asjad on kaldale tõstetud, kuid ilma jalanõudeta. Kõik laabus kui meid saarele kolima hakati, sest jalanõud ootasid meid kenasti paadis.

Tagasi mandrile jõudes tunnetasime endas hoopis teistsugust energiat. Meie aeg saarel oli laadinud kõiki varusid. Mõnus oli tagasi tsivilisatsioonis olla, minna internetti ja vaadata CNN uudiseid. Järgmisel päeval jalutasime turule, mis asub rannast eemal linnas. Seal nagu ikka oli palju sebimist, lõhnabukett rikkalik ja kaubavalik kirju.
Olime kuulnud, et 24.02 toimub suurejooneline pidu eestlaste hotellis Beach Road, kus esineb ka Jaan Pehk. Panime oma nimed kirja ja sättisime selga  parimad pühapäeva riided, mida seljakotist leidsime. Sissepääs maksis $20, mis sisaldas T-särki, kontserti, õhtusööki ja viina. Basseini ääres rippusid sinimustvalged lipud, rahvast oli kogunenud umbes 70 ning põnevus oli õhus. Loojuva päikese saatel algas kontsert hümniga ning edasi tegi Jaan Pehk oma lugusid. Vahepeal juhtusid väikesed tehnilised viperused kui keegi juhtme taha komistas ja kõlarid vaikisid. Pärast humoorikat kontserti ootas meid õhtusöök ehk kiluvõileivad, mulgikapsad ja kruubipuder. Kodus olles ei ole taolistest toitudest väga hoolinud, kuid siin maitses kõik nii hästi. Ühiselt võeti pitsidest viina ja öeldi tooste. Mõne aja pärast oli noorte seltskond juba päris lõbus, hõisati, tantsiti laual ja lauldi rahvuslikke laule. Siin mängitakse vaid kord aastas eesti muusikat ning see on 24.02.
Omanik Lauri uuris mitu korda kuidas meeldib ja kas jäime rahule. Kiirelt oli juba väike pressiteade meie sündmusest Eesti meedias ja Lauri oli väga rahul. Seda olime ka meie kui umbes kell 1 hostelisse jõudsime ja pidime seletama eestlaslikku pidupäeva sealseile töötajaile. Pühade puhul lihtsalt valati tühi pits viina täis ja pidi tervitama isamaad.
Mõned tunnid und ning bussisõit Phnom Penhi algas tundega, et eile oli väga lõbus.

Advertisements

Koh Kong

IMG_2566  Koh Kongi ehk Kambodža ranniku kõige Tai piiriäärseimasse linna jõudes ei olnud meil otseseid plaane. Bussijaamas kohtusime tüdrukutega Hollandist, kellega koos hakkasime hostelit otsima. Meid viidi mitmesse kohta, kuid lõpuks maandusime muheda atmosfääriga Paddy Eco külalistemajja. Suure sahmimise, seljakottide edasi-tagasi tirimise käigus õnnestus Liisal kaotada oma kõige kallim vara ehk vundament ehk plätud. Laenutasime rattad ning sõitsime linnas ringi, lootsime leida ka kaotatud plätud, kuid leidmata nad jäidki. Kuna oli 14.02 ehk sõbrapäev oli linnas palju õhupallide ja südametesse kaunistatud välikohvikud ja müügiputkad ja palju rõõmsaid noori.
Ka Liisa tahtis tähistada sõbrapäeva ning ostis küpsiseid, mida hostelis peatujatele ja omaniku lastele jagada. Tuli välja, et see on parim viis saada endale eelkooliealised austajad. Veerand tunni pärast tõi pisike pidžaamas poiss tüki auravat ananassi kooki. See oli üks armsamaid asju, mida sõbrapäevaks saada. Kohtusime samal õhtul Kanadas elava hollandlase Tristianiga, kes kutsus meid Koh Kongi saarele. Tristian ise oli väga muhe ja lõbus sell ning plaanisime järgmisel päeval asju ajada ja saarele sõita.

IMG_2563

Uurides ja küsides saime teada, et Koh Kongi saar ei ole siiski parim mõte kuhu minna. Too saar olevat olnud militaarvägede käes ja alles mõnda aega tagasi avatud turistidele. Sinna tehakse väikeseid päevareise, kuid mitmeks ööks jäämine polevat piisavalt ohutu. Saare plaan jäi seekord siis ära, kuid laenutasime korralikud jalgrattad ning sõitsime mangroove ja randa vaatama.
Mangroovid on nagu Eesti mõttes raba. Laudteed mööda on võimalik ringi kõndida vesistes metsades ja süüa lõunat vms.

IMG_2530 IMG_2531  IMG_2547
Sõitsime edasi ookeani poole, kuid poole tee peal avastas Kristian, et rattakumm on täiesti tühi. Õnneks tõttas appi spordipoiss Tristian, kes katkise rattaga kimas kiiremini kui meie tervetega. Jõudes ookeanini viskasime riided seljast ja tõttasime lainetesse. Meile oli see esimene suplus ookeanis ning harjumatud lained ja soolane vesi.

IMG_2573 IMG_2576

Plaanisime järgmisel hommikul lahkuda ja edasi sõita Sihnoukville, kuid kahjuks oli buss täis ja pidime veel päevaks jääma. Õnneks oli tore õhtu, Tristiani ja ühe soomlasega sai palju reisijutte rääkida. Soomlased on ikka ühed segased alkoholilembelised inimesed! Järgmisel hommikul põrutas too tüüp oma mootorrattaga džunglisse, et Battambangi jõuda. Ka Tristian lahkus ning meie laenutasime rolleri, et ringi sõita. Kahjuks olid kõik korralikud võetud ja saime suvalisest remonditöökojast väikese peegliteta rolleri. Sõitsime jällegi randa, kus peesitasime veidi ja siis edasi Tai piirini ja proovisime off roadi teha. See lõppes muidugi sellega, et lahtine liiv lükkas meid pikali ja saime marraskil jalad.

Järgmisel hommikul pakkusime end kokku ja algas sõit peopealinna Sihnoukvillesse!

Battambang

IMG_2437
Jalgrattaparkla Battambangi moodi.

IMG_2413

Meie järgmiseks sihtkohaks Kambodžas oli Battambang. Siem Reapist lääne pool asuv suuruselt teine linn, mis pidavat olema kõige kambodžam linn. Bussisõit läks päris kiirelt ning juba 5 tunni möödudes olime kohal. Bussist välja astudes polnud meil aimugi, mida edasi teha või kuhu minna. Sarnaselt Siem Reapile tuli meie juurde tuk-tuki mehed ja hakkasid pakkuma oma teenuseid. Tegelikult olin varem rääkinud ühe kohalikuga, et saaks tema diivanil peatuda ehk siis couchsurfida. Aga tema otsest kontakti vms polnud, seega tuli improviseerida. Tundus, et elevandipükstega tüüp, kes meiega sama bussiga siia oli saabunud otsib samuti ideid edasiseks. Ühendasime oma jõud ja hakkasime kesklinna poole kõndima ja otsima kohta kus süüa, juua või magada.
Ka Battambangis valitses meeletu kuumus, seega kaugele oma pagasiga reisida ei tahtnud. Võtsime esimese hotelli, mis maksis 5 dollarit tuba. Tundus päris hea valik ning ka meie uus sõber Benny oli kohaga rahul.
Juba check-inis tuli meie juurde tuk-tuki juht ja pakkus välja tuuri bambusrongi ja nahkhiire koopa juurde. Samas kell oli alles 13.30 ning miks mitte. Tunnikese pärast olime kolmekesi tuk-tukis ja vurasime bambusrongi poole.
Kohale jõudes võttis meid vastu politseinik, kes uuris kust me tuleme jne. Kuuldes, et Eestist siis hakkas too kõhutäis mees rääkima, et jagame sama ajalugu. Mõlemad riigid on nn postsovjetlikkud ja noored. Olime väga üllatunud, tavaliselt ei teata kus Eesti asubki ja politseinik suvalises külakeses teadis isegi ajalugu. See oli muljet avaldav!
Bambusrongi eest maksime 5 dollarit ja lõbusõit võis alata. Vanasti kasutati seda erinevate kaupade transpordiks linna ja külade vahel, nüüdseks on säilinud vaid lõik, mida kasutatakse turismi eesmärgil. Nn “vagun” on lauaplaadi suurune puidust plate, millel rongirattad ja mootor. Igale platele mahub 3-4 inimest ja juht.
IMG_2282
Väga lahe kogemus, kuigi see oli raputav ja lärmakas sõit, tuul vihises, mootor põrises ja liiprite ühenduskohtade vahed olid teinekord sendimeetrised. Juhul kui keegi vastu tuli jäid mõlemad seisma, üks plate ja rattad tõsteti tee äärde põõsasse ja sõit jätkus.

20140224-160245.jpg

Peale umbes 20 minutit sõitu jõudsime peatuskohta, kus meid võeti vastu, pakuti erinevaid kaupu jne. Ja ilmselgelt olid seal lapsed, kes esmalt voltisid kookospalmi lehest rohutirtsu ja siis müütasid käepaelu. Liisa ” müügimeesteks” olid kaks venda, kes olid päris muhedad ning lõpuks lahkusime sealt kolme käepaelaga.

IMG_2321
Kui olime tagasi rappunud sõitsime Phnom Sampeau ehk suure laevakujulise mäe juurde, mille tipus oli tempel ning küljel kuulus nahkhiire koobas. Ronisime mäest ülesse templini, mis ei erinenud teistest. Samas vaade oli suurepärane ning lõbustust pakkusid ahvid, kes ringi jooksid ja hullasid.

IMG_2354 IMG_2363

IMG_2352
Jõudsime enne päikeseloojangut tagasi jalamile, et vaadata miljonite nahkhiirte väljalendu koopast. See on uskumatu, et neid tuli tohutult ja peale veerandtunni möödumist vooris neid sama palju välja kui alguses. Selle grande triumpiga meie väljasõit lõppes.

IMG_2374 IMG_2399
Otsustasime õhtul uurida siinset ööelu, mida kahjuks ei olnud. Mõned restoranid ja söögikohad jäid silma, kuid meie otsisime midagi enamat. Leidsime tuk-tuki juhi, kes lubas meid viia kohta kus on palju inimesi, joogid ja pidu (seda seletasid muidugi kehakeeles, sest siinne inglise keel ei ole kõige parem). Koht, kuhu meid viidi tundus vaikne hostel ja ei mingeid inimesi. Peale kehakeelseid läbirääkimisi viidi meid kohta kus pidavat olema khemer music. Jõudsime nn tööstuspiirkonda, ühe hoone peal neoonvärvides silt DISCO. Äkitselt ümbritsesid meid purjus ja pilves kohalikud, kes uurisid kes, kus, mis me oleme. Astusime uute sõprade saatel tantsusaali. Laval mängis bänd, kutt laulis, tüdrukud tantsisid ning põrandal keerutamisest kohalikud ringiratast nagu mõnda seltskonna tantsu. Ja seal möllasid nii lapsed kui vanad. Võtsime istet diivanil ning äkki tuli meie lauale kastitäis Õllesummer, söögid jne. Inglise keelest jällegi aru ei saadud, kõik lihtsalt juhtus meie ümber. Väga kahtlane! Õnneks üks meie väljas kohatud uutest sõpradest tuli Benny juurde ja kutsus meid oma lauda, sest me istuvat VIP alas. See selgitab nii mõndagi…
Aga teiste lauda istudes järgnesid agarad töötajad kastitäie õlledega ja näksidega. Õnneks kõik lahenes, rääkisime kohalikega juttu, jälgisime ümbritsevat ja nalja oli palju. Lõpuks kui kohalik estraadikava läbi sai hakkas mängima klubimuusika ja ka Liisa vedas oma tagumiku tantsupõrandale. See oli suhteliselt naljakas vaatepilt, sest kohalikud neiud olid sätitud ja kontsadega, kuid siiski lühemad kui rannaplätudes eurooplane.
Otsustasime lahkuda, sest ei tundnud end nii kindlalt ainsate valgete inimestena kohalikul tantsupeol. Olime siiski kûlalised ja kartsime liialt, et meid võidakse röövida või petta või peame maksma kõige eest vms. Kunagi ju ei tea. Kuigi läbi linna oma hotelli jalutades jõudsime järeldusele, et tegelikult olid kõik toredad ja heasoovlikud. Samas saime sellise elamuse, mida iialgi ei unusta.

Järgmisel päeval otsustasime hotellist lahkuda, sest Kristiani voodis olid sipelgad. Leidsime mõnusa hosteli ” Here Be Dragons”, kus tundus mõnus elu ja korralikud toad. Õhtul saime kokku kohaliku kuti Savy’ga, kelle juurde algselt minema pidime, kuid arusaamatuse tõttu seda siiski ei teinud. Ta kutsus meid oma sõbra juurde õhtusöögile. Tundub, et tegemist on laheda ja avatud noormehega, sest ta võõrustab pidevalt kedagi, tol hetkel oli temaga tüdruk Hiinast. Sai palju nalja ja toit oli hea.

IMG_2425 IMG_2426

Kolmandal päeval otsustasime lahkuda ja sõita Koh Kongi ehk rannikule. Tuli välja, et otsetee pole veel ohutu, sest seal on tiigrid ja maod ja džungel, seega pidime sõitma ööbussiga Phnom Penhi ja sealt Koh Kongi. Jess 14 tundi bussisõitu!
Viimasel õhtul käisime tsirkuses, mis oli üliäge. Kuna Kambodžas on palju tänavalapsi, siis leitakse neile mõningaid lahendusi oma elu korda saada. Antud koolis on võimalik õppida nii kujutavad kui esituskunste. Enne tsirkust sai vaadata näitust ja siis suruda end umbsesse ülerahvastatud telki. Vaatamata kõigele oli etendus suurepärane. Lapsed tegid erinevaid nähtud ja ennenägematult trikke ja naeratasid iga sekund. Etendused toimuvad igal õhtul, kuid kui mitu truppi seal on kahjuks teada ei saanud.

IMG_2463 IMG_2466 IMG_2479 IMG_2524

Peale nii positiivset elamust ei tundunud mõte ööbussistki nii hull.
Bussireis Phnom Penhi oli paras õudus. VIP vooditega bussi asemel oli tegemist kitsaste lamamistoolide moodi naridega. Kahele keskmise kehaehitusega eurooplasele oli see ilmselgelt liiga lühike ja kitsas. Pärast poolärkvel ööd ootasime Phnom Penhis bussi Koh Kongi. Kui buss tuugalt täis inimesi ja vahekäik pagasit täis topidud sai algas kuuetunnine sõit rannikule. Jeeee!

Siem Reap ehk troopika ja tuk-tukid

Tere Kambodza! Maandudes Siem Reapi lennujaamas teatas piloot, et väljas on 27 kraadi ja kell on 21.30 õhtul. Lennukist väljudes tervitas meid lämbe õhk nagu loomaaia troopikamajas. Viisa tegime piiripunktis. Ootad järjekorras, annad ankeedid, maksad 20 dollarit ja kui pilti pole tuleb tasuda 21. Sõites tuk-tukiga hosteli poole veendusin, et SR on väike ja pime linn, kus on lõbusad inimesed. Tänavavalgustus on vaid peatänavatel, tänavad on räpased ja halvas olukorras ehk mitte midagi taolist nagu oli Tai. Hostelis võeti meid suhteliselt külmalt vastu ja meie tuba oli väga huvitav. Umbes 4 meetri kõrguse laega, wc/vannituba oli tuppa ehitatud väikesele kõrgendikule, kuid ilma laeta. Päris tore on erinevatel toimingutel juttu ajada, sest kuuldavus on 100%.

20140224-160034.jpg

Meie päev oli olnud pikk ja kõhud tühjad, seega lasime tuk-tukil viia meid kuhugi, mis veel (23.00) lahti on. Selleks sai kohalik söögikoht, oma räpasuse, inglise keelt mitte valdavate ilmselt pilves tüdrukute peetav telgialune. Peale seda ekslesime pimedate tänavate vahel hosteli poole. Kogu see suhtumine ja keskkond oli Taist nii erinev. Pealegi hostelisse jõudes oli õuele raudvõre ette tõmmatud ning kolistamise peale ärkas üks töötajatest, kes väljas sohva peal sääsevõrgu sees magas ja lasi meid sisse. Väga omapärane hostel. Järgmisel hommikul kohtus Liisa seltskonnaga, kes kõik Hiinas õpivad. Ivana Slovakkiast, Cintia Hispaaniast, Rebecca Sinšellidelt ja Mustafa Türgist. Laenutasime jalgrattad ja sõitsime linnas ringi. Meeletu palavus, tolm ja liiklus rikkusid sõiduvõlu, aga enam-vähem nägime linna. Käisime Angkori käsitöö kojas, kus taastatakse iidseid skulptuure, graveeringuid ja maale. Saime töökodades ringi käia ja näha millest ja kuidas kõik valmivad. Seal töötavad mitmed kurdid ja tummad ning ratastoolis inimesed. Tore, et ka neile on tööhõivet leitud. Õhtul läksime kõik koos välja, kirju seltskond ja eestlased. Siem Reapis on väga rikas ööelu, eraldi pubi/klubi tänav Pub Street ja hulgaliselt baare. Ka siin on ööturg ning meie vahva türklane esindas oma rahvust suurepäraselt kaubeldes kõikjal. Saime kamba peale osta särke odavamalt, sama ka kõikide teiste kaupadega. Pärast vahvat pubi/ klubituuri võtsime tuk-tuki, sest olime lootusetult eksinud. See, et meid oli 6, polnud probleem, Mustafa istus kuskil ees ja teised mahutasid end väikesesse kaarikusse. Siinsed tuk-tukid meenutavad suurel osal väikeseid 2-4 kohalise kaarikuid. Järgmine hommik oli keeruline. Plaan oli minna päikesetõusuks Angkor Wati. See tähendab lahkumist kell 5 hommikul, kui kell 2 magama minna, siis võib olukord muutuda veidi keeruliseks. Kristian jäi koju magama ja ma põrutasin tuk-tukiga teistele järele. Kogu see käik oli müstiline, pimeduse varjus sisenemine, tajuda iidse ehitise piirjooni taskulampide sähvides. Ja nii me ootasime, mida valgemaks läks seda rohkem rahvast tuli. Ja tõsi, päikesetõus oli imeline. Nüüd asus kogu inimhord templit vallutama. Neid tundeid ei anna kirjeldada mis tekivad esimesel Angkor Wati külastamisel. See on tohutu!

IMG_1556

Käisime läbi kõik peamised templid, Bayon ehk nn nägudega, elevantide terrassi ja viimaseks nn Tomb Rideri templi. Need olid vaimustavad, kuid palavus, magamatus ja väsimus tegi oma töö ning lõpuks tahtsime vaid koju.

IMG_1657vaid 1 2400'st naeratusestIMG_1760

Oh girls, pose!
Oh girls, pose!

 

 

IMG_1827Tegelikult võlgneb Angkor oma kuulsuse Angelina Joliele ja Tomb Riderile. Peale seda filmi on Siem Reap õide puhkenud ning iga aastaga ,külastab linna ja iidset Angkorit aina rohkem inimesi. Peamiselt ongi SR täielik turistide linn, mida valitsevad tuk-tuki juhid. Mõned asjad, mida võiks teada Kambodża kohta. 1975 toimus siin kohutav genotsiid ehk 1/3 rahvastikust tapeti olematutel põhjustel. Igas peres on keegi, kes sai surma. Seetõttu on rahvas väga noor, keskmine vanus 23 aastat ning tänavapildis vanu ei näegi. Kõikjal on kenad noored inimesed säravate naeratustega. Kõige mõttekam on ärgata hommikul vara, 12 ajal varjuda ja tukastada ning 15 ajal uuesti välja minna. Ja seda harrastavad nii kohalikud kui turistid. Meie elu sai huvitava pöörde kui otsustasime, et otsime uue ööbimiskoha. Leidsime “hea” pakkumise basseiniga hotellis, mille eest pidime välja käima 27 dollarit. Broneeringu kinnituse saabudes saabus karm reaalsus, et olime vaadanud valesti ning kahe öö summa kokku läks 60 dollarit, mis on kolm korda kallim kui hostel. Agoonia, mis valitses oli päris korralik. Aga tühistada enam ei saanud, mis seal ikka naudime basseini siis. Ja asju pakkides otsisin madratsi vahelt oma kreemi, mis varem sinna kukkunud oli. Üllatus oli suur, kui lisaks kreemile tõmbasin välja kaks 50 eurost. Tundub, et karma politsei näitas meile rohelist tuld.

Uus hotell on mugav, ilus tuba, voodipesu (hostelites sellist asja nagu tekikott ei eksisteeri ja linades on üldiselt augud või plekid), flat screen TV, külmik, vann ja muidugi kauaoodatud bassein.
le läheb. Aga valikut on seinast seina ja igaüks võib midagi endale leida. Kuuenda päeva hommikul asusime teele Battambangi.

20140224-155048.jpg

Tegelikult oli see päris väike ja peale meie eriti kedagi seal ei käinud. Aga keskpäevase kuumuse eest oli võrratu väljapääs.

Viimastel SR päevadel käisime Jällegi Angkoris ja vaatasime kaugemaid templeid ehk suur ring. Seda broneerides pani Liisa jällegi puusse arvates, et suur tähendab peamised ja ekstraks kaugemad. Tegelikuks ringiks osutus hoopis päikesetõus Angkor Watis ja vanemad ning kaugemad templid, kuid õnneks leppisime hotelli tuk-tuki juhi Laga kokku, et saame näha ka Bayoni, mida Kristian väga näha tahtis. La oli kindlasti meie lemmik, sest siira naeratuse ja lahke olekuga murrab ta nii mõnedki südamed.

 

IMG_2051

IMG_2072IMG_2155IMG_2130

IMG_2173
Indiana Jones Angkori saladuste jahil
IMG_2189
Indiana Jones leidis kadunud poja!

Templite l’heduses on palju lapsi, kes tahavad erinevaid asju maha parseldada. leidsime poisis, kes ei soovinud terve templi jooksul meist eemalduda ja vastas vaikiva jaatusega pakkumisele, meiega koos Eestisse tulla. Imetleme poisi sihikindlust ning kui kellegil on alustavasse ettev6ttesse sihikindlaid noori vaja, siis siin leidub neid kuhjaga!

IMG_2231

IMG_2205

IMG_2273

 

 

Õhtul käisime vaatamas Khmeri tantsushowd. See toimus uhkes hotellis, makstes 12 dollarit on võimalik nautida tunniajast varjuteatri ja tantsuetendust ning buffee õhtusööki. Tähelepanek kohalikust köögist, kõrvitsat saab kasutada väga mitmel viisil ning see maitseb hästi. Kas asi oli korralikult täis söödud kõhus, aga jäime õhtuga väga rahule.

IMG_1880 IMG_1895 IMG_1907 IMG_1912

SR on ka rikas kohaliku kunsti poolest. Paljud noored kunstnikud müüvad oma töid nii turul, galeriis kui templites (saab jälgida kuidas teos valmib). Käisime läbi mitmed galeriid ja nähtu oli väga hea. Siinne värvivalik on julge ja rikkalik, kasutatakse palju ajaloolisi temaatikat, mis turistidele muidugi peale läheb. Aga valikut on seinast seina ja igaüks võib midagi endale leida. Kuuenda päeva hommikul asusime teele Battambangi.

Hasta la vista Chiang Mai, tere Bangkok!

Meie viimased päevad Chiang Mais olid seiklusterohked. Seda eelkõige mulle, Liisale. Peale mägesid saime veeta öö nende hostelis, mis oli ametlikult vanim Chiang Mais. 60’te hõng oli täielikult tunda, vana mööbel ja uks, mis sulgus nagu aknakatted. Mulle meenus kohe hostel filmist ” The Beach”.
20140208-162403.jpg

20140208-162415.jpg

Pärast seda ööd saime uue hosteli, mis oli suhteliselt niru ja lärmakas asukohas. Samas 150 bahti ehk 2,5 € ei saa ka erilisi mugavusi pakkuda. Esimene öö oli minu jaoks suhteline piin, sest akna taga asus boiler, mis iga 5-10 minuti taga undama hakkas. Õnneks saime toa vahetatud, aga selle akna taga asus restoran, seega igasugune taldrikute kõlksumine, valjud sünnipäevalaulud jne oli kuulda samahästi kui meie enda toas.

Kristian suutis endale külge tõmmata korraliku külmetuse ja sada muud tervisehäda seega veetis ta mitu päeva voodis. Mina aga otsisin endale tegevust ning leidsin hea võimaluse rattarendi näol. Sain kohalikelt soovitusi minna ilusa järve äärde umbes tunniajase rattasõidu kaugusel. Ja nii ma teele asusin, leidsin pargi, kuid järve mitte. Leidsin põnevaid kohti ja avastasin linna, sest pöörasin mitu korda ootamatus suunas. Peale viietunnist velotamist kuuma ilmaga jõudsin lõpuks enne pimedat tagasi hostelisse.
Järgmisel päeval asusin uuele katsele ja leidsin õige koha. Huay Tung Tao on imeline järv ääristatud bambushüttidega, kus kohalikud puhkamas käivad. Sõin seal lõunat, lugesin raamatut ning seiklesin tagasi koju. Mönusat kaks päeva rattaga!
20140208-162459.jpg

20140208-162439.jpg

20140208-162448.jpg Kes ütles, et rõõmsaid elevante ei ole olemas?

20140208-162510.jpg
Eksimisel on ka omad eelised, näha ja kogeda imelist maailma oma ümber.

20140208-162518.jpg

20140208-162540.jpg
Huay Tung Tao hütikesed.

Käisime ka Night Bazaaril eks öö marketil. See toimub igal õhtul, kuid meie jõudsime sinna alles viimasel õhtul. Kaup on veidi erinev teistest marketitest, kuid suuresti sama. Palju rahvast, muusikat, kaupa ja restorane. Väga lahe atmosfääri ning mõnus jalutada ja ostelda.

20140208-162616.jpg

20140208-162631.jpg

20140208-162646.jpg

20140208-162659.jpg

20140208-162708.jpg

20140208-162557.jpg
Banana roti ehk banaanipannkook. Mmmmmm…..

Viimasel päeval Chiang Mais käisime Kristianiga veel viimasel templituuril.

20140208-162716.jpg

20140208-162722.jpg

Võtsime ööbussi ja sõitsime Bangkoki, et lennata Siem Reapi ( Kambodža).
Ilmselgelt oli buss vale valik, sest piltidel näidatud luksuslike võimaluste asemel oli tavaline kitsas Taisto buss. Seega kell 5 hommikul Bangkoki jõudes olime suhteliselt väsinud ja segaduses. Viisime seljakotid lennujaama, sest meie lend läks 19.50 õhtul. Senikaua plaanisime mõnes pargis puhata ja lugeda. Ilmselgelt see plaan ei täitunud, leidsime küll pargi, kuid otsustasime edasi jalutada ja vaadata, mis saab. Bangkok on selline linn, mis elab kõigi su meelte peal, prügihais, fekaalilõhn, meeletu liiklus, segased taksojuhid, pealetükkivad tuk-tuki juhid, rahvarohked turgudele muudetud tänavad ja palavus. Jalutasime mitu tundi ringi ning lõpuks leidsime varjupaiga templi õues, kus alati on rahulik ja varjuline.

Sealt võtsime takso, et minna veel paariks tunniks parki. Taksojuhid Bangkokis kasutavad taolist skeemi, et pakuvad soodsat sõitu, aga klient peab teatud juveeliärist vms ettevõttest vähemalt 15 minutit läbi käima, et nad saaksid endale 5 liitrit kütust. Otsustasime, et vaatame järgi, mis värk sellega on. Meid tervitati juveeliäris kenasti, kuid proovisime kavalalt läbi lipsata, käisime vetsus ja vaatlesime maale ning kui 15 minutit täis sai läksime välja. Kuid meie taksojuht ütles, et nii ei saa ta kütust ja peame reaalselt poodi kûlastama muidu peame juurde maksma. Okei, jalutasime juveeliäris vestlesime oma teenindajaga ning lõpuks pääsesime välja. Omamoodi kogemus kohe kindlasti.

Peagi saime lennujaama ning seiklus Kambodžasse võis alata!

Kolm päeva džunglis

Wow, see oli korralik seiklus!
Alustasime teekonda Põhja-Tai mägedesse suhteliselt vara hommikul. Kell kümme oli kamp autosse pakitud ning vurasime džungli poole. Meid oli koos giididega kokku kaheksa, ameeriklastest vennad, kaks taanlast ja meie. Peale tunnist sõitu peatusime väiksemas külas, kus saime osta taskulambi ja sääsetõrjet. Nimelt külades, kus ööbime ei ole elektrit, sääski ei tohiks mägedes väga palju olla, kuid parem karta kui kahetseda. Esimene peatus oli ühe väiksema kose juures, kus sõime banaani lehtedesse pakitud riisi. Selline take-away on päris geniaalne, loodussõbralik ning näeb vahva välja.
20140205-192145.jpg
Leemurkuninga Julieni kuri kaksikvend Kristian sai puurist välja!

Sõitsime veel rohkem kõrgemale mägedesse ning ühel hetkel jäi auto seisma ja aeg oli alustada oma matkaga. Kõndisime umbes paar tundi, kuid peamiselt ülesmäge kõrvetava kuumuse käes, seega peatuspaika jõudes olime ikka korralikult läbi. Õnneks saime ühe kose juures puhata ning ka veepausidest polnud puudus.
20140205-192208.jpg

20140205-192223.jpg

Meie laagripaigaks oli Karen küla ehk rahvas, kes on pärit Birmast, kuid on juba aastasadu Tai mägedes elanud. Varem oli naiste seas kombeks närida teatud puu koort, mis muudab hambad mustaks. Musta värvi hambad olid seksika naise sümbol! Meie kahjuks neid vanemaid naisi ei näinud, aga ilusat loodust ja külaelu küll. Sealsed majad on ehitatud kõrgetele vaiadele ning maja all saab hoida loomi, näiteks sigu. Ka meie ööbisime taolises majakeses bambusmattidel, kuid ilma sigadeta. Õhtul tegime suure lõkke ja rääkisime juttu, meiega oli ka kohalik kaheksakümnendates vanapaar. Mees ei teadnud, mis aasta hetkel on ning ka seda mitte kui kaua ta naisega on olnud abielus, sest see on kestnud nii kaua kui ta mäletab. Oma vanust teab ta vaid tänu pojale, kes seda meelde tuletab. Samas elades lihtsat elu mägedes ei ole ajal tähtsust, seda tunnetasime isegi. Tähtis on vaid see, kas päike paistab või hakkab juba pimedaks minema, sest siin toimub too muutus kiirelt. Umbes tunniga läheb pimedaks ning 19.00 on juba täiesti pime.
20140205-192312.jpg

20140205-192236.jpg

Hommik koitis suure kukelauluga. Teekann podises lõkkel ning päike oli juba kõrgel kui oma kuudis ärkasime.
20140205-192342.jpg

Söödud, joodud, pestud ja kammitud jätkasime teekonda. Õnneks ei olnud palju ülesmäge ronimist ning teekond oli nauditav. Muidugi vaade ja loodus olid imelised, mäed ja metsad ja kuum päike.
lobsterid.files.wordpress.com/2014/02/20140205-192333.jpg”>20140205-192333.jpg
Haldjaleb teemoonaks kaasa!

20140205-192408.jpg

20140205-192359.jpg

20140205-192352.jpg

Tegime pikki pause suurte koskede juures, kus saime ka ujuda. See oli üks mõnus ja värskendav elamus. Koos taanlastega sulistasime jahedas vees, kui ameeriklased ja giidid kividel istusid. Põhjamaa inimesed on siiski rohkem karastunud!

20140205-192419.jpg

20140205-192426.jpg

Oma teekonnal jõudsime mitmeid kordi jõgedeni, mille ületamiseks olid ehitatud bambussillad. Sillad olid üsna varisemisohus ning üht neist ületades otsustas veidi pehkinud bambus alla anda, Kristian kukkus läbi silla ja leidis end poolest saati vees. Kõrval põllul töötav naine vaatas meid pärast kurja pilguga ning tõenäoliselt läks koju mehele rääkima, et suur eurooplane lõhkus nende kalli silla.

20140205-192434.jpg
Meie vahva giid Bruce lippamas ohtu tundes üle õõtsuva silla.
<

20140205-192442.jpg

Jõudsime lõpuks järgmisesse laagripaika, mis oli rohkem turistide ja matkajate peatuspunkt. Kohalikke väga ei näinud kuna seal elas vaid üks perekond, kuid teisi rändureid küll.

20140205-192450.jpg

Õhtu lõpuks oli meid umbes kakskümmend, lisaks giidid ning juttu jätkus kauemaks. Kohtusime toreda prantslasega, kes just tuli Kambodžast, Vietnaamist ja Laosest ning jagas meile reisinippe. Meiega oli ka vanem paarike, kes osutusid kõige kõvemateks pidulisteks. Mingi hetk olid kõik magama läinud peale meie, tolle paari ja nende giidi. Lõke hakkas kustuma ning kolisime üle giidi džiibi juurde, kust pandi mõnus muusika mängima ning saime end segaseks tantsida.

Hommikul saime tunda jällegi kukelaulu terrorit. Mis tegelikult on päris tore viis ärkamiseks. Teekann podises jällegi lõkkel ning sai päeva alustada tõusva päikese ja kuuma tai teega. Vapustav…
Hommikuseks lõbustuseks oli väike ahvipärdik, kes jooksis ringi ja ronis inimeste peal. See tegi kõigile nalja ja leiutati erinevaid viise, mida talle anda ja kuidas oleks vahvam vaadata väikest ahvi. Põhimõtteliselt on vaja vaid üht ahvi, et seltskond oleks lõbustatud.

20140205-192501.jpg

20140205-192511.jpg

Viimane päev oli füüsiliselt kõige kergem. Veidi jalutamist, üks kosk ning autosõit elevantide juurde. Seal oli võimalik osta kõrvale suhkruroogu, et teha oma elevant õnnelikuks. Ausalt öeldes pole ma väga kindel kui õnnelikud nad seal olla saavad. Kõige kohutavam osa reisist algab nüüd! Igal elevandil on seljas metallist pingike, mille peal istutakse. Too pink õõtsub tohutult ning meie väike elevant ei liikunud edasi, tatistas meid täis ning Liisa oli põhiliselt peaga kogu aeg põõsastes, kuna pingike oli ühele poole viltu. Mäest ülesse ja allaminek oli nii jube ning kui lõpuks maha sai oli täielik õnnetunne. Vantsidest on ikkagi kahju, loodan, et see suhkruroog neid vähemalt natukene õnnelikumaks teeb.

20140205-192520.jpg

20140205-192527.jpg

Peale õuduste elevandisõitu algas meeleolukas bambusparvega parvetamine. Giid hoiatas, et saame märjaks ja nii see ka oli. Parvel oli kogu aeg umbes 1 cm vett ning raske oli kuivaks jääda, kuna tegemist oli veidi kiirevoolulisema jõega. Aga samas märjad püksid ununesid kuna ümbritsev loodus oli imeline.

Me tegime Kristianiga kaks strateegilist viga, võib olla isegi kolm, kui asusime matkama. Nimelt võtsime reisibüroost seljakotid, mis olid täielikult räbalad ja ebamugavad, lisaks võtsime kaasa liiga palju asju ning jätsime rahakotid maha, sest džunglis pole ju sellega miskit teha. VALE! Vett pidi igast külast ostma ning nad pakkusid erinevaid suveniire ja jooke, sööke. Seega elasime meie nagu vaeslapsed. Suur tänu ameeriklastele, kes meie vee eest tasusid, LA ärinaisele, kes meile õlled välja tegi ning taanlastele, kes andsid raha, et elevantsidele suhkruroogu sööta.

Kokkuvõtteks oli äge seiklus. Liisa avastas, et matkamine on toore ja hea trenn ning võiks tihedamini taolised asju ette võtta. Kohtusime imeliste inimestega ning nägime kaunist loodust. Aitäh Põhja-Tai, et oled nii võimaluste rohke. 🙂

Chiang Mai päikese all

Viimased päevad on olnud päikeseküllane epuhkus. Tuleb tõdeda, et oleme mõlemad suhteliselt kahvatud võrreldes üldise tänavapildiga ning selle probleemi lahendamiseks leidsime mõnusa koha päikese all. Oleme paar päeva käinud oma päikesepatareisid nahale laadimas Buak Haad pargis. Seal saab 10 bahti eest rentida bambusmatte, millel on mõnus lebotada. Liisa otsustas elada ohtlikku elu ning ostis coconuti ja mandariine. Kookospähklil lõigatakse lahti pealmine osa, kõrs sisse ning voilaaa… Saab juua mõnusat kookospiima ning hiljem süüa pehmet sisu. See on hoopis teine lugu kui see, mida kodus müüakse. Sama lugu ka mandariinide ja kõikide puuviljadega.

20140127-234013.jpg

Kui akud täis laetud asusime teele Sunday Walking Streeti poole. See toimub igal pühapäeval ning on populaarne nii kohalike kui turistide seas. Alates Thapae väravast kuni Wat Phra Singini, lisaks mõned kõrvaltänavad, on Ratchadamneon street pilgeni täis nii kauplejaid kui ostjaid. See market on sarnane Saturday Marketiga, kuid mitmeid kordi suurem ja rahvarohkem. Samas kaup ja tänavaesinejad on samad ja üldjoontes on kõik marketid siin sama kaubaga.

20140127-235953.jpg
Möndades söögikohtades leidub ka palju loomingulisi aspekte.

Õhtul oma külalistemajja jõudes kohtasime omanikke, kes teatasid homsest väikesest tähistamisest. Külalistemaja saab kahe aastaseks ning seda tuleb tähistada, kõiki oodatakse lõunat sööma kell 11 hommikul. Üldse on meie ööbimiskoht väga korralik ja armas, veidi vanalinnast eemal ning omanikeks tore paar.

20140128-001645.jpg
Rääkisime jänkudest ning täiesti juhuslikult ristusid meie teed armsa küülikuga, kellega üritasime sõbrustada.

Hommikul saime süüa mõnusat kohalikku toitu nagu ikka nuudleid või riis ning kala, oad, seened jne kaste. Magustoiduks oli Liisa uus lemmik kookospiim puuviljadega. Saime juttu ajada ka teiste seljakotiränduritega, kes on samuti pikemal reisil. Tore oli kuulda teiste reisijutte ja plaane.

Täna broneerisime endale väikese reisi mägedesse. Siin on tohutult reisibüroosid, kes pakuvad erinevaid 1 – 3 päevaseid reise lähiûmbrusesse kas niisama matkama, elevandifarmi, öösafarile, ekstreemsporti harrastama, loodusparke avastama vms. Leida parim ja soodsaid on päris raske katsumus. Eile parki kõndides käisime mõned läbi ning leidsime ka ühe pakkumise, millele jäime pikemalt mõtlema. Kolm päeva mägedes, külastada saab mitut küla, kus kohalikud hõimud elavad (seal toimub ka ööbimine) , elevandifarmi, koske ja lisaks veel parvetada. Boonusena saab tagasituleku päeval veeta öö nende hostelis. Seda kõike 1400 bahti eest, mille eest enamik bürood pakuvad ühe-kahe päevaseid rännakuid. Tundus väga hea pakkumine ning otsustasime selle võtta. Homme peale enda külalistemajast välja chekkimist võetakse meid peale ja seiklus võib alata!

Laadisime tänagi oma patareisid pargis. Nii mõnus ja rahulik, kus jääda kuulama purskkaevu vulisemist ja tunda sooja päikest oma nahal, hea koht mediteerimiseks. Seal on meeletult tuvisid, keda pargisolijad tihti toidavad ning seetõttu pole neil mingisugust hirmu inimeste ees, mõni lausa hoiab neid enda kätel ja mängivad. Sirutades matil võib juhtuda, et tundsid midagi pehmet ning see võib olla juhuslikult tuvi saba.

20140127-234255.jpg

20140127-234347.jpg
Päikesetervitus meie moodi!

Tänasesse plaani kuulus ka kuulus tai massaž. Leidsime ühe toreda salongi, mida on siin iga nurga peal, ning võtsime tunniajase kombo ehk jala, õla ja seljamassaž. Alguses pesti meie jalad ning viidi kuhugile pööningule, mis nägi välja nagu mingi pôrandaalune kliinik, kus tegeletakse inimorganite äriga. Pikutasime massažilaudadel, mis on siin suuremad ja tugevamad kui need, mida Eestis näinud oleme. Siis tulid keskealised tailannad ning hakkasid meie jalgu, selga, pead ja õlgu mudima ja väänama. Nad olid jalgupidi massažilaudadel ning panid ikka terve oma kehajõu oma töösse, kondid ragisesid üle terve keha. Pärast oli nii hea ja kerge tunne, mida pole ammu tundnud. Aga jalamassaži tahaks ikkagi pikemalt kogeda…

20140127-234442.jpg
Tavapärane vaatepilt Chiang Mai kõrvaltänaval.

Chiang Mai

Lõpuks jõudsime oma Kagu-Aasia rännaku esimesse sihtkohta ehk Chiang Maisse.
Hostelisse jõudmiseks võtsime punase tuk-tuki, mille juht ei saanud tegelikult üldse aru kuhu ta sõitma peab. Ühel hetkel kargas meie taksosse vanem ameeriklane, kes õnneks selgitas juhile, kuhu meid viia. Silamkila rd ehk tai keeles spordiväljaku tee ning soi 1 ehk esimene tee välja. Siinsed tänavasüsteemid vajavad harjumist, kuid midagi keerulist pole. Härra hostelipidaja on väga tore ja lahke mees, kes meid kenasti vastu võttis. Laenas meile ka iPadi laadijat, mille ma unesegaselt rongi olin unustanud.

Chiang Mai on palju rahulikuma rütmi ja atmosfääriga kui Bangkok ning ideaalne alguspaik suuremale reisile. Soovitame kõigil siit läbi käia, kel plaanis Tais reisida. Põhiliselt käib kogu melu vanalinnas, kuhu on koondunud kõik peamised turud, kohad, templid jne. Kunagisest linna ümbritsenud müürist on alles jäänud mõned lõigud ning peamised väravad, millest algavad peatänavad. Need on paksult täis erinevaid rahakulutamise võimalusi: riided, ehted, restoranid, tänavatoit, massaž, rolleri ja rattalaenutus, reisibürood. Vaatamist ja tegemist on palju. Jõudsime oma ostlemisretkel juhuslikult Wat Phra Sing’i, mis tundub olevat suurim templikompleks Chang Mai vanalinnas. Kompleks ja ümbritsev aed on ideaalne varjupaik linnakärast. Koha aura tekitab suurt sisemist rahu ja õnnetunnet. Leidsime puude küljest erinevaid inspireerivad silte, mille sõnumites peitub õnne valem.

20140126-001730.jpg

20140126-001742.jpg
Sõbrustasime ka ühe kiisuga. 🙂

20140126-002418.jpg
Mõnus söögikoht kus tšillida.

Saime lõpuks rahulikult voodis magada.
PS. Kõht on endiselt korras.

Täna alustasime päeva jalutuskäiguga elektroonika marketisse, mis on tohutu ja täidetud erinevate tehnikavidinatega. Just name it ja see on olemas ning umbes 4 korda odavam. Liisa sai lõpuks omale laadija ning poole odavamalt kui 7-11 ( 7-11 on läänelike kaupade poekett, kust saab kõike tarvilikku).
Jalutasime pikalt teisele poole vanalinna, et minna Saturday Marketile. Jõudsime hoopiski imelisse parki, mis oli täis puhkavaid ja lebotavaid inimesi, nii kohalikke, expatte kui turiste. Kioskitest sai laenutada bambusmatte 10 bahti tükk. Inimesed tegelesid joogaga, toitsid tuvisid, õppisid, lugesid raamatut, päevitasid, tegid/said massaži, tegid mingisugust aelemis capoeirat ja nautisid niisama laupäeva pärastlõunat.

20140126-001706.jpg

Jätkasime teekonda otsitud marketi suunas, lõpuks avastasime end täiesti eksinuna tänavaterägastikus. Isegi meie hostelist saadud kaardil polnud märgitud nii kauget sihtpunkti. Õnnekombel saime siiski õigele tänavale, kuid avastasime, et olime jõudnud ikkagi tunnikese enne marketi algust. Tegime aega parajaks kena antiigipoe ees, mis juhuslikult pakkus ka õlut ja veini coolerit (35 bahti ehk 0.8 € ). Vaikselt pandi müügiplatsid ülesse ning rahvast hakkas kogunema. Tegemist on ühe tänavaga, mis iga laupäev kella 16-23 muutub sumisevaks ja rahvarohkeks turuks. Seal müüakse kõike nii riideid, kotte, ehteid, jalanõusid, kaarte, sööki, jooki. Lisaks on seal hulganisti tänavamuusikuid ja sinna sekka eksib ära mõni tantsiv transvestiit. Proovisime palmi sisust tehtud magustoitu, mis maitses nagu cupcake.

Sõime söögikohas, mis pakkus birmapärast toitu. Saime kõhu korralikult täis ja lisaks veel külmad kokteilid ( boosti taolised) alla 4 euro. Toidud on siin võrratud, eriti kui armastad meeletut vürtsi. Kristian kui sünnipärane taimetoitlane tunneb end siin paradiisis ja inimväärsena. Kohtasime saksa turisti, kes pidas meid soomlasteks, sest teab mõnda sõna selles keeles ja lahkasime keelte lingvistilisi erinevusi. Samuti olime kutsutud “Rebellious Gallery” kunstinäitusele, kus pakutakse India toitu, kuid kahjuks olid meie kehad ja meeled liiga kurnatud, et minna seda täisväärtuslikult nautima.
Läbi melu tagasi kõndides avastasime, et muidu tühjad väljakud on muutunud suurteks söögi ja ajaveetmise kohtadeks. Lisaks oli ühel väljakul vintage autode show ning “korvtennisefootbagi” võistlus.
Chiang Mai on ikka tõsiselt mõnus koht! 🙂

PS. Kõht on siiani korras.

Kapusnikud jõudsid Bangkoki

20140123-143518.jpg

Pilves Amsterdam.

Lend Amsterdamist Kuala Lumpurisse oli korralik istumine. Siiski 12 tundi hämaras lennukis ning kaob igasugune aja ja ruumi tunnetus. Kurnatud on nii tagumik, üldine füüsis kui vaim.

20140124-231807.jpg

Tegelikult lennujaamas orienteerumine ei olnudki nii hull, tagasi lennates oleme juba palju rahulikumad. Esimesed hingetõmbed Bangkokis olid nii mõnusad.
Jõudsime lõpuks ka rongijaama, kus läheb öörong Chiang Maisse. Meie vaest vaimu ründasid igasugused reisipakkujad ja tuk-tuki juhid. Kohe viidi kuhugi nurgapealsesse reisibüroossse, kus üritati meile pähe määrida erinevaid ringreise Chiang Mais. Eeltellimine Bangkokis olevat odavam, meile oli kogu üritus vastukarva ning põgenesime umbsest büroost. Juba on meie üle tehtud valgete nalju ning olemine on kergelt kahtlane. Kogu asja juures on kõige halvem see, et oleme suht magamata ning kapusnikud. Sõitsime tunnikese ringi ka ühe segase tuk-tukiga. Selle nn reisi sai meile ka kohaliku tuk-tuki manageri poolt 40bahti eest peale surutud. Aga päris fun oli meie esimene selline sõiduvahendiga kokkupuude. Lõpuks viis juht meid kuhugi rätsepa juurde, kus pidime talle bensiinikupongile templi saama. Vähemalt nii me aru saime, kuid keeldusime ja lõpuks viidi meid tagasi peale pikka segast väitlust.
<

20140124-231848.jpg
Kõndisime ringi ja jäime lõpuks kanali äärde piiridele istuma. Nagu kohalikud.
Sõime täiesti nurgataguses tänavas tänavatoitu, mis oli ülihea ning kahele kokku vaid 70 bahti ehk kuskil alla 2 euro. PS! Kõht on korras.

Kui lõpuks öörongile saime lootsime end kohe horisontaali visata. Aga lubatud voodite asemel olid vana diiselrongi sarnane sisustus. Kohalik rongiohvitser: You can sleep in a bed, I’ll promise You my friend! Hmmm… Aga tõsi, reisisaatja tuli, tõmbas seinast välja voodi ja diivaniga ühenduslüli ja kaks suht normaalset aset olemas. Lõpuks saime pikali magada, nii pool tundi peale väljumist olime mõlemad sügavas unes. Pole ammu nii sügavalt maganud.

Ja aika alka nyt!

20140122-070641.jpg

20140122-070657.jpg

20140122-070903.jpg

Esimene unetu öö on möödunud. Meie hostel ehk Vantaa lennujaam kostitas pehme diivaniga, kus mina magasin nagu kodutu laps.

Mina avastasin, et planeeritud tühja seljakoti idee luhtus. 65 liitrine kena rändurikott on suhteliselt asju täis, pidin uuesti pakkima, et kõik ikka ära mahuks. Oh seda naiselikku asjade kaasaskandmise hullust!

Meie plaan panna selga vanad hilbud, millest hiljem loobuda õnnestus suuremal osal. Oma vana mantliga näen suht kodutu välja ning Kristian lihtsalt eelmise sajandi kaak. Õnneks vanadest kartulivõtmise tossudest sai nüüd hommikueine lennujaama prügikastile.

Nüüd jääb vaid oodata lendu Amsterdami, sealt Kuala Lumpurisse ning lõpuks peaksime homme kell 10 maanduma Bangkokis. Sealne ajavöönd on 5 tundi Eesti omast, seega polegi nii pikk lend. Jääme ootama!

XOXO Liisa