Koh Kong

IMG_2566  Koh Kongi ehk Kambodža ranniku kõige Tai piiriäärseimasse linna jõudes ei olnud meil otseseid plaane. Bussijaamas kohtusime tüdrukutega Hollandist, kellega koos hakkasime hostelit otsima. Meid viidi mitmesse kohta, kuid lõpuks maandusime muheda atmosfääriga Paddy Eco külalistemajja. Suure sahmimise, seljakottide edasi-tagasi tirimise käigus õnnestus Liisal kaotada oma kõige kallim vara ehk vundament ehk plätud. Laenutasime rattad ning sõitsime linnas ringi, lootsime leida ka kaotatud plätud, kuid leidmata nad jäidki. Kuna oli 14.02 ehk sõbrapäev oli linnas palju õhupallide ja südametesse kaunistatud välikohvikud ja müügiputkad ja palju rõõmsaid noori.
Ka Liisa tahtis tähistada sõbrapäeva ning ostis küpsiseid, mida hostelis peatujatele ja omaniku lastele jagada. Tuli välja, et see on parim viis saada endale eelkooliealised austajad. Veerand tunni pärast tõi pisike pidžaamas poiss tüki auravat ananassi kooki. See oli üks armsamaid asju, mida sõbrapäevaks saada. Kohtusime samal õhtul Kanadas elava hollandlase Tristianiga, kes kutsus meid Koh Kongi saarele. Tristian ise oli väga muhe ja lõbus sell ning plaanisime järgmisel päeval asju ajada ja saarele sõita.

IMG_2563

Uurides ja küsides saime teada, et Koh Kongi saar ei ole siiski parim mõte kuhu minna. Too saar olevat olnud militaarvägede käes ja alles mõnda aega tagasi avatud turistidele. Sinna tehakse väikeseid päevareise, kuid mitmeks ööks jäämine polevat piisavalt ohutu. Saare plaan jäi seekord siis ära, kuid laenutasime korralikud jalgrattad ning sõitsime mangroove ja randa vaatama.
Mangroovid on nagu Eesti mõttes raba. Laudteed mööda on võimalik ringi kõndida vesistes metsades ja süüa lõunat vms.

IMG_2530 IMG_2531  IMG_2547
Sõitsime edasi ookeani poole, kuid poole tee peal avastas Kristian, et rattakumm on täiesti tühi. Õnneks tõttas appi spordipoiss Tristian, kes katkise rattaga kimas kiiremini kui meie tervetega. Jõudes ookeanini viskasime riided seljast ja tõttasime lainetesse. Meile oli see esimene suplus ookeanis ning harjumatud lained ja soolane vesi.

IMG_2573 IMG_2576

Plaanisime järgmisel hommikul lahkuda ja edasi sõita Sihnoukville, kuid kahjuks oli buss täis ja pidime veel päevaks jääma. Õnneks oli tore õhtu, Tristiani ja ühe soomlasega sai palju reisijutte rääkida. Soomlased on ikka ühed segased alkoholilembelised inimesed! Järgmisel hommikul põrutas too tüüp oma mootorrattaga džunglisse, et Battambangi jõuda. Ka Tristian lahkus ning meie laenutasime rolleri, et ringi sõita. Kahjuks olid kõik korralikud võetud ja saime suvalisest remonditöökojast väikese peegliteta rolleri. Sõitsime jällegi randa, kus peesitasime veidi ja siis edasi Tai piirini ja proovisime off roadi teha. See lõppes muidugi sellega, et lahtine liiv lükkas meid pikali ja saime marraskil jalad.

Järgmisel hommikul pakkusime end kokku ja algas sõit peopealinna Sihnoukvillesse!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s