Battambang

IMG_2437
Jalgrattaparkla Battambangi moodi.

IMG_2413

Meie järgmiseks sihtkohaks Kambodžas oli Battambang. Siem Reapist lääne pool asuv suuruselt teine linn, mis pidavat olema kõige kambodžam linn. Bussisõit läks päris kiirelt ning juba 5 tunni möödudes olime kohal. Bussist välja astudes polnud meil aimugi, mida edasi teha või kuhu minna. Sarnaselt Siem Reapile tuli meie juurde tuk-tuki mehed ja hakkasid pakkuma oma teenuseid. Tegelikult olin varem rääkinud ühe kohalikuga, et saaks tema diivanil peatuda ehk siis couchsurfida. Aga tema otsest kontakti vms polnud, seega tuli improviseerida. Tundus, et elevandipükstega tüüp, kes meiega sama bussiga siia oli saabunud otsib samuti ideid edasiseks. Ühendasime oma jõud ja hakkasime kesklinna poole kõndima ja otsima kohta kus süüa, juua või magada.
Ka Battambangis valitses meeletu kuumus, seega kaugele oma pagasiga reisida ei tahtnud. Võtsime esimese hotelli, mis maksis 5 dollarit tuba. Tundus päris hea valik ning ka meie uus sõber Benny oli kohaga rahul.
Juba check-inis tuli meie juurde tuk-tuki juht ja pakkus välja tuuri bambusrongi ja nahkhiire koopa juurde. Samas kell oli alles 13.30 ning miks mitte. Tunnikese pärast olime kolmekesi tuk-tukis ja vurasime bambusrongi poole.
Kohale jõudes võttis meid vastu politseinik, kes uuris kust me tuleme jne. Kuuldes, et Eestist siis hakkas too kõhutäis mees rääkima, et jagame sama ajalugu. Mõlemad riigid on nn postsovjetlikkud ja noored. Olime väga üllatunud, tavaliselt ei teata kus Eesti asubki ja politseinik suvalises külakeses teadis isegi ajalugu. See oli muljet avaldav!
Bambusrongi eest maksime 5 dollarit ja lõbusõit võis alata. Vanasti kasutati seda erinevate kaupade transpordiks linna ja külade vahel, nüüdseks on säilinud vaid lõik, mida kasutatakse turismi eesmärgil. Nn “vagun” on lauaplaadi suurune puidust plate, millel rongirattad ja mootor. Igale platele mahub 3-4 inimest ja juht.
IMG_2282
Väga lahe kogemus, kuigi see oli raputav ja lärmakas sõit, tuul vihises, mootor põrises ja liiprite ühenduskohtade vahed olid teinekord sendimeetrised. Juhul kui keegi vastu tuli jäid mõlemad seisma, üks plate ja rattad tõsteti tee äärde põõsasse ja sõit jätkus.

20140224-160245.jpg

Peale umbes 20 minutit sõitu jõudsime peatuskohta, kus meid võeti vastu, pakuti erinevaid kaupu jne. Ja ilmselgelt olid seal lapsed, kes esmalt voltisid kookospalmi lehest rohutirtsu ja siis müütasid käepaelu. Liisa ” müügimeesteks” olid kaks venda, kes olid päris muhedad ning lõpuks lahkusime sealt kolme käepaelaga.

IMG_2321
Kui olime tagasi rappunud sõitsime Phnom Sampeau ehk suure laevakujulise mäe juurde, mille tipus oli tempel ning küljel kuulus nahkhiire koobas. Ronisime mäest ülesse templini, mis ei erinenud teistest. Samas vaade oli suurepärane ning lõbustust pakkusid ahvid, kes ringi jooksid ja hullasid.

IMG_2354 IMG_2363

IMG_2352
Jõudsime enne päikeseloojangut tagasi jalamile, et vaadata miljonite nahkhiirte väljalendu koopast. See on uskumatu, et neid tuli tohutult ja peale veerandtunni möödumist vooris neid sama palju välja kui alguses. Selle grande triumpiga meie väljasõit lõppes.

IMG_2374 IMG_2399
Otsustasime õhtul uurida siinset ööelu, mida kahjuks ei olnud. Mõned restoranid ja söögikohad jäid silma, kuid meie otsisime midagi enamat. Leidsime tuk-tuki juhi, kes lubas meid viia kohta kus on palju inimesi, joogid ja pidu (seda seletasid muidugi kehakeeles, sest siinne inglise keel ei ole kõige parem). Koht, kuhu meid viidi tundus vaikne hostel ja ei mingeid inimesi. Peale kehakeelseid läbirääkimisi viidi meid kohta kus pidavat olema khemer music. Jõudsime nn tööstuspiirkonda, ühe hoone peal neoonvärvides silt DISCO. Äkitselt ümbritsesid meid purjus ja pilves kohalikud, kes uurisid kes, kus, mis me oleme. Astusime uute sõprade saatel tantsusaali. Laval mängis bänd, kutt laulis, tüdrukud tantsisid ning põrandal keerutamisest kohalikud ringiratast nagu mõnda seltskonna tantsu. Ja seal möllasid nii lapsed kui vanad. Võtsime istet diivanil ning äkki tuli meie lauale kastitäis Õllesummer, söögid jne. Inglise keelest jällegi aru ei saadud, kõik lihtsalt juhtus meie ümber. Väga kahtlane! Õnneks üks meie väljas kohatud uutest sõpradest tuli Benny juurde ja kutsus meid oma lauda, sest me istuvat VIP alas. See selgitab nii mõndagi…
Aga teiste lauda istudes järgnesid agarad töötajad kastitäie õlledega ja näksidega. Õnneks kõik lahenes, rääkisime kohalikega juttu, jälgisime ümbritsevat ja nalja oli palju. Lõpuks kui kohalik estraadikava läbi sai hakkas mängima klubimuusika ja ka Liisa vedas oma tagumiku tantsupõrandale. See oli suhteliselt naljakas vaatepilt, sest kohalikud neiud olid sätitud ja kontsadega, kuid siiski lühemad kui rannaplätudes eurooplane.
Otsustasime lahkuda, sest ei tundnud end nii kindlalt ainsate valgete inimestena kohalikul tantsupeol. Olime siiski kûlalised ja kartsime liialt, et meid võidakse röövida või petta või peame maksma kõige eest vms. Kunagi ju ei tea. Kuigi läbi linna oma hotelli jalutades jõudsime järeldusele, et tegelikult olid kõik toredad ja heasoovlikud. Samas saime sellise elamuse, mida iialgi ei unusta.

Järgmisel päeval otsustasime hotellist lahkuda, sest Kristiani voodis olid sipelgad. Leidsime mõnusa hosteli ” Here Be Dragons”, kus tundus mõnus elu ja korralikud toad. Õhtul saime kokku kohaliku kuti Savy’ga, kelle juurde algselt minema pidime, kuid arusaamatuse tõttu seda siiski ei teinud. Ta kutsus meid oma sõbra juurde õhtusöögile. Tundub, et tegemist on laheda ja avatud noormehega, sest ta võõrustab pidevalt kedagi, tol hetkel oli temaga tüdruk Hiinast. Sai palju nalja ja toit oli hea.

IMG_2425 IMG_2426

Kolmandal päeval otsustasime lahkuda ja sõita Koh Kongi ehk rannikule. Tuli välja, et otsetee pole veel ohutu, sest seal on tiigrid ja maod ja džungel, seega pidime sõitma ööbussiga Phnom Penhi ja sealt Koh Kongi. Jess 14 tundi bussisõitu!
Viimasel õhtul käisime tsirkuses, mis oli üliäge. Kuna Kambodžas on palju tänavalapsi, siis leitakse neile mõningaid lahendusi oma elu korda saada. Antud koolis on võimalik õppida nii kujutavad kui esituskunste. Enne tsirkust sai vaadata näitust ja siis suruda end umbsesse ülerahvastatud telki. Vaatamata kõigele oli etendus suurepärane. Lapsed tegid erinevaid nähtud ja ennenägematult trikke ja naeratasid iga sekund. Etendused toimuvad igal õhtul, kuid kui mitu truppi seal on kahjuks teada ei saanud.

IMG_2463 IMG_2466 IMG_2479 IMG_2524

Peale nii positiivset elamust ei tundunud mõte ööbussistki nii hull.
Bussireis Phnom Penhi oli paras õudus. VIP vooditega bussi asemel oli tegemist kitsaste lamamistoolide moodi naridega. Kahele keskmise kehaehitusega eurooplasele oli see ilmselgelt liiga lühike ja kitsas. Pärast poolärkvel ööd ootasime Phnom Penhis bussi Koh Kongi. Kui buss tuugalt täis inimesi ja vahekäik pagasit täis topidud sai algas kuuetunnine sõit rannikule. Jeeee!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s