Kolm päeva džunglis

Wow, see oli korralik seiklus!
Alustasime teekonda Põhja-Tai mägedesse suhteliselt vara hommikul. Kell kümme oli kamp autosse pakitud ning vurasime džungli poole. Meid oli koos giididega kokku kaheksa, ameeriklastest vennad, kaks taanlast ja meie. Peale tunnist sõitu peatusime väiksemas külas, kus saime osta taskulambi ja sääsetõrjet. Nimelt külades, kus ööbime ei ole elektrit, sääski ei tohiks mägedes väga palju olla, kuid parem karta kui kahetseda. Esimene peatus oli ühe väiksema kose juures, kus sõime banaani lehtedesse pakitud riisi. Selline take-away on päris geniaalne, loodussõbralik ning näeb vahva välja.
20140205-192145.jpg
Leemurkuninga Julieni kuri kaksikvend Kristian sai puurist välja!

Sõitsime veel rohkem kõrgemale mägedesse ning ühel hetkel jäi auto seisma ja aeg oli alustada oma matkaga. Kõndisime umbes paar tundi, kuid peamiselt ülesmäge kõrvetava kuumuse käes, seega peatuspaika jõudes olime ikka korralikult läbi. Õnneks saime ühe kose juures puhata ning ka veepausidest polnud puudus.
20140205-192208.jpg

20140205-192223.jpg

Meie laagripaigaks oli Karen küla ehk rahvas, kes on pärit Birmast, kuid on juba aastasadu Tai mägedes elanud. Varem oli naiste seas kombeks närida teatud puu koort, mis muudab hambad mustaks. Musta värvi hambad olid seksika naise sümbol! Meie kahjuks neid vanemaid naisi ei näinud, aga ilusat loodust ja külaelu küll. Sealsed majad on ehitatud kõrgetele vaiadele ning maja all saab hoida loomi, näiteks sigu. Ka meie ööbisime taolises majakeses bambusmattidel, kuid ilma sigadeta. Õhtul tegime suure lõkke ja rääkisime juttu, meiega oli ka kohalik kaheksakümnendates vanapaar. Mees ei teadnud, mis aasta hetkel on ning ka seda mitte kui kaua ta naisega on olnud abielus, sest see on kestnud nii kaua kui ta mäletab. Oma vanust teab ta vaid tänu pojale, kes seda meelde tuletab. Samas elades lihtsat elu mägedes ei ole ajal tähtsust, seda tunnetasime isegi. Tähtis on vaid see, kas päike paistab või hakkab juba pimedaks minema, sest siin toimub too muutus kiirelt. Umbes tunniga läheb pimedaks ning 19.00 on juba täiesti pime.
20140205-192312.jpg

20140205-192236.jpg

Hommik koitis suure kukelauluga. Teekann podises lõkkel ning päike oli juba kõrgel kui oma kuudis ärkasime.
20140205-192342.jpg

Söödud, joodud, pestud ja kammitud jätkasime teekonda. Õnneks ei olnud palju ülesmäge ronimist ning teekond oli nauditav. Muidugi vaade ja loodus olid imelised, mäed ja metsad ja kuum päike.
lobsterid.files.wordpress.com/2014/02/20140205-192333.jpg”>20140205-192333.jpg
Haldjaleb teemoonaks kaasa!

20140205-192408.jpg

20140205-192359.jpg

20140205-192352.jpg

Tegime pikki pause suurte koskede juures, kus saime ka ujuda. See oli üks mõnus ja värskendav elamus. Koos taanlastega sulistasime jahedas vees, kui ameeriklased ja giidid kividel istusid. Põhjamaa inimesed on siiski rohkem karastunud!

20140205-192419.jpg

20140205-192426.jpg

Oma teekonnal jõudsime mitmeid kordi jõgedeni, mille ületamiseks olid ehitatud bambussillad. Sillad olid üsna varisemisohus ning üht neist ületades otsustas veidi pehkinud bambus alla anda, Kristian kukkus läbi silla ja leidis end poolest saati vees. Kõrval põllul töötav naine vaatas meid pärast kurja pilguga ning tõenäoliselt läks koju mehele rääkima, et suur eurooplane lõhkus nende kalli silla.

20140205-192434.jpg
Meie vahva giid Bruce lippamas ohtu tundes üle õõtsuva silla.
<

20140205-192442.jpg

Jõudsime lõpuks järgmisesse laagripaika, mis oli rohkem turistide ja matkajate peatuspunkt. Kohalikke väga ei näinud kuna seal elas vaid üks perekond, kuid teisi rändureid küll.

20140205-192450.jpg

Õhtu lõpuks oli meid umbes kakskümmend, lisaks giidid ning juttu jätkus kauemaks. Kohtusime toreda prantslasega, kes just tuli Kambodžast, Vietnaamist ja Laosest ning jagas meile reisinippe. Meiega oli ka vanem paarike, kes osutusid kõige kõvemateks pidulisteks. Mingi hetk olid kõik magama läinud peale meie, tolle paari ja nende giidi. Lõke hakkas kustuma ning kolisime üle giidi džiibi juurde, kust pandi mõnus muusika mängima ning saime end segaseks tantsida.

Hommikul saime tunda jällegi kukelaulu terrorit. Mis tegelikult on päris tore viis ärkamiseks. Teekann podises jällegi lõkkel ning sai päeva alustada tõusva päikese ja kuuma tai teega. Vapustav…
Hommikuseks lõbustuseks oli väike ahvipärdik, kes jooksis ringi ja ronis inimeste peal. See tegi kõigile nalja ja leiutati erinevaid viise, mida talle anda ja kuidas oleks vahvam vaadata väikest ahvi. Põhimõtteliselt on vaja vaid üht ahvi, et seltskond oleks lõbustatud.

20140205-192501.jpg

20140205-192511.jpg

Viimane päev oli füüsiliselt kõige kergem. Veidi jalutamist, üks kosk ning autosõit elevantide juurde. Seal oli võimalik osta kõrvale suhkruroogu, et teha oma elevant õnnelikuks. Ausalt öeldes pole ma väga kindel kui õnnelikud nad seal olla saavad. Kõige kohutavam osa reisist algab nüüd! Igal elevandil on seljas metallist pingike, mille peal istutakse. Too pink õõtsub tohutult ning meie väike elevant ei liikunud edasi, tatistas meid täis ning Liisa oli põhiliselt peaga kogu aeg põõsastes, kuna pingike oli ühele poole viltu. Mäest ülesse ja allaminek oli nii jube ning kui lõpuks maha sai oli täielik õnnetunne. Vantsidest on ikkagi kahju, loodan, et see suhkruroog neid vähemalt natukene õnnelikumaks teeb.

20140205-192520.jpg

20140205-192527.jpg

Peale õuduste elevandisõitu algas meeleolukas bambusparvega parvetamine. Giid hoiatas, et saame märjaks ja nii see ka oli. Parvel oli kogu aeg umbes 1 cm vett ning raske oli kuivaks jääda, kuna tegemist oli veidi kiirevoolulisema jõega. Aga samas märjad püksid ununesid kuna ümbritsev loodus oli imeline.

Me tegime Kristianiga kaks strateegilist viga, võib olla isegi kolm, kui asusime matkama. Nimelt võtsime reisibüroost seljakotid, mis olid täielikult räbalad ja ebamugavad, lisaks võtsime kaasa liiga palju asju ning jätsime rahakotid maha, sest džunglis pole ju sellega miskit teha. VALE! Vett pidi igast külast ostma ning nad pakkusid erinevaid suveniire ja jooke, sööke. Seega elasime meie nagu vaeslapsed. Suur tänu ameeriklastele, kes meie vee eest tasusid, LA ärinaisele, kes meile õlled välja tegi ning taanlastele, kes andsid raha, et elevantsidele suhkruroogu sööta.

Kokkuvõtteks oli äge seiklus. Liisa avastas, et matkamine on toore ja hea trenn ning võiks tihedamini taolised asju ette võtta. Kohtusime imeliste inimestega ning nägime kaunist loodust. Aitäh Põhja-Tai, et oled nii võimaluste rohke. 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s